Jutt

Kuningas ratsutas oma hobuse seljas lossi. Lossi ees asetseva kindluse värav avanes ning tõrvikutega valvurid tervitasid teda.

Oli pime öö ja keegi ei märganud, kuidas võlur lossile hiirvaikselt lähenes. Nüüd oli ta jõudnud lausa valvurite nina alla. Tal avanes suurepärane võimalus saata kuningas Aragoo poole loits. Ta kasutaski võimalust ning tegi seda.

Kõik lähedal seisvad loomad, olendid, inimesed, muidugi ka kuningas Aragoo olid rabatud. Nad olid seda, sest siin kandis olid võlurid väga haruldlased. Veel ehmununad olid nad siis, kui välja ilmusid ka teised võlurid ja ka purpursete haldjamõõkadega haldjad. Nüüd läks tõeliseks kakluseks. Kuningas oli välja kutsunud oma sõjamehed. Loitsud lendasid, mõõgad sähvisid. Kõik lossielanikud olid tulnud vaatama, mis toimub.

Varsti vähenes sõjamehi, sest võlurid olid tugevamad. Siis ilmus eikusakilt valgel hobusel sõjamees, kes aitas Aragood. ta oli niivõrd olav, sest ta ilmus ja kadus iga natukese aja tagant. Nüüd oli Aragool kindel võit. Nii see läkski, kui Aragoo soovis abistajat tänada ei leidnud ta teda kusakilt. Ta isegi lasi korraldada otsingud, aga sõjaline oli kadunud kui tina tuhka